täna loenguid polnud siis magasin kenasti kella 12 neni ja siis ärkasin. läksin jooksma, tegin ühe 10km ringi kiirelt. jõudsin siis uuesti maja ette. seal seisis mingi kahtlaselt uhke mersu. läksin siis sisse ja hakkasin trepist üles minema. jõudsin enda korrusele ja nägin, et mu ukse ees seisavad 3 mingisugust tüüpi... parempoole koputas mu uksele. ja ta tundus kuidagi tuttav...see samune tüüp kellelt need tabalad eile rotti lasin.
kuidas kurat ta teada sai kus ma elan...vittus teema suht. jälgisin neid siis veel paar hetke kuni parempoolne tegelane võttis põuest relva välja, keris silenceri otsa ja lasi luku puruks ja nad ronisid sisse mu juurde...ja kuidagi kõige suurem mure oli mul et nahui nad sinna sisse ronivad.
võtsin siis seinalt tulekustuti ja jooksin hooga tuppa sisse. hüppasin õhku ja kõige tagumiseks jäänud tüübile virutasin kohe sama hooga kustutiga vastu pead ja too kukkus. enne kui järgmised jõudsid reageerida viskasin teisle vennale kustuti vastu pead ja too hakkas kõikuma ja koperdas mu palmi otsa. ise samal ajal jooksin 3 venna poole. tüüp hakkas põuest miskit võtma , aga enne kui kätte sai, jõudsin ma temani ja virutasin rusikaga rindu. ja OPPPA. püstolilaks käis. pederast lasi endale ise kuuli rinda... kiiresti siis võtsin tüübilt relva taskust ära ja enne kui teised 2 jõudsid uuesti jalule ennast ajada lasin ise neile mõlemale ühe lasu rindkerre ja ühe kõhtu. teadsin, et kohe hakkab ilsmetl too tüüp kes uhke mersuga maja ees oli liikuma. Läksin siis kiirelt akna peale ja lasin salve auto juhiistme kohale tühjaks...
ja siis hakkas pihta. selline karjumine ja kära majas. mis mul siis muud üle jäi nüüd...
võtsin teiselt 2 lt vennalt kah relvad ära ja koristasin enda vajlikud asjad kokku ja valasin toa bensuga üle mis mul vannitoas seisis ja panin põlema. edasi läksin koridori peale ja kõik kes ette jäid kõmmutasin maha-pärast paras nuss kui teavad kes siin neid littis veel. edasi liikusin ka nendesse korteridesse kes mind nägupidi peadsid ja littisin need ka maha. tädi Pillet oli veits kahju maha littida, aga noh...elus tuleb ohverdada, ma olen seda ju väärt.
kuna mul auto on pargitud 500 m eemale siis liikusin vaikselt tagautse kaudu, turvakaameraid vältides auto juurde, panin asjad autosse ja panin minekut....
ja no....natuke jama on nüüd. praegu olen mari ja ta noorema õe kerli juures.